Laisk ja rullis Napoleoni kook

Eelmisel nädalal käisime Olgaga Toiduakadeemias magustoidukoolitusel, mida juhendas Kertu Lukas. Täitsa tore üritus oli. Kertu jättis väga armsa ja südamega asja juures oleva inimese mulje. Kohati tundus uskumatu, et kuidas ta küll kõigi juurde oma nõu ja abiga jõudis (ikkagi viis viie-kuueliikmelist meeskonda).

Igatahes valisime (või noh, kuna Olgal ei olnud eelistusi), siis tegin otsuse mina, millise magustoidu valmistamise ette võtame. Kes käinud, see teab, et tavaliselt on menüüs 5-6 toitu ning kohale tulnud inimesed jagatakse sooviavalduse ehk käetõstmise järgi gruppidesse ja toidutegu võibki alata. Üsna kiirelt sai selgeks, et valisin liiga kerge magustoidu (peene nimega puuvilja carpaccio tartallette), sest kui tainas külmas puhkas ja kreem ka jahtus, ei olnud meil muud teha, kui ringi käia ja vaadata, mida teised teevad. Samas oli see ju hea, sai näha, kuidas läheb ja edeneb ning mõne nipigi kõrva taha poetada :) Lõpusirgel aga selgus, et kui meie toidu tegemise esimene pool venis ja kulus niisama olemisele, siis teisel poolel tuli juba rabelema hakata. Õigemini võttis jubedalt aega kuue vormi kaupa korvikeste valmistamine. Siis aga hakkas keedukreem otsa saama. Õnneks naabritel jäi kõvasti keedukreemi üle ja nad jagasid seda lahkelt meiega. Oh, kui ma vaid oleks siis teadnud, kui hea kraam seal valminud on! Esimese hooga retsepti vaadates praakisin selle retsepti kohe välja, sest see sisaldas 900 ml!!! v a h u k o o r t!

Pika jutu lõpetuseks jõuangi viimaks välja selleni, mida ma öelda tahan – see kreem oli lihtsalt imeline! Nii maitsekas, temas oli elu! Ja no maitsepungad lihtsalt tantsisid. Nii ma seal seda otse potist lusikaga sõin ja teisigi maitsma ärgitasin, sest no tõesti oli hea kreem. Ja kui nägin selles Leedu blogis vahva kujuga Napoleoni kooki, teadsin, et tahan seda järgi proovida. Ja kuna võikreem mulle väga ei istu, siis see uus keedukreem sobib ideaalselt :) Ja nii oligi! See kreem sobib minu meelest ka niisama magustoiduks nt puuviljasalati juurde :) Minu käsi muidugi ei paindunud nii palju vahukoort panema, seega asendasin pool kogust kohvikoorega – ikka natuke parem kui täisrasvane koor – ja ülejäänud 100 ml asemel pigistasin sisse apelsinimahla :D Suhkrukogust vähendasin ka 40 grammi võrra, muidu oleks olnud liiga magus.

Järgmisel päeva märkasin veel, et nami-nami Pille oli sama kooki näinud Vene blogis ja juba järgigi proovinud. Tema katsetuse ja viite sellele blogile leiab muidugi nami-namist. Vene lehel saab näha ka tegemisõpetuse pilte :)

Terminitest rääkides, siis kas selle tordi puhul oleks õigem tort või kook? Ma tahaks ja nimetangi seda koogiks, sest tort on midagi, millel on kreemikaunistused, marjad või muu taoline, see kook aga saab oma efekti mitte just kõik tavapärasemast kujust :) Kontrollisin järgi, et mida EKSS ehk eesti keele seletav sõnaraamat räägib. Seal kirjeldatakse torti kui ʼsuurt, hrl. ümmargust mitmekihilist kaunistatud kookiʼ ja koogi kohta öeldakse, et see on ʼküpsisest suurem ja pehmem küpsetatud kondiitritoodeʼ. Nii et mu mõte on vist õiges suunas liikunud :)

Ribad:

400 g lehttainast

Kreem:

400 ml vahukoort

400 ml kohvikoort

1 dl veriapelsini mahla (u 2 apelsini)

1 tl vanilli

1 kaneelipulk

2 veriapelsini* riivitud koor

3 muna

185 g suhkrut

50 g maisitärklist

0,5 tl soola

85 g võid

  

Eelsoojenda ahi 200 kraadini. Lõika lehttainast u 1 cm laiused ribad. Tõsta need ahjuplaadile ja küpseta need kuldpruuniks (u 10 minutit). Tõsta kõrvale ja jahuta. Jäta mõni riba kaunistamiseks.

Kreemi jaoks vala vahu- ja kohvikoor paksupõhjalisse kastrulisse, pigista juurde apelsinimahl, lisa vanilje, kaneelipulk ja apelsinikoor. Kuumuta koor keemiseni. Tõsta tulelt ja lase maitsetel tõmmata. Sega suures kausis kokku munad, suhkur, tärklis ja sool. Vala koor (teise kastrulisse) läbi sõela, et eemaldada kaneelipulk ja apelsinikoor ning kuumuta koor uuesti keemiseni. Vala kuum koor munasegu hulka ja sega pidevalt. Seejärel vala tagasi kastrulisse ja kuumuta pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Tõsta kuumuselt ära, lisa või ja jahuta.

  

Laota toidukile lauale. Määri sellele veidi kreemi, et kile oleks õhukese kreemikihiga kaetud ja sinna peale mahuks kõrvuti u 5-6 riba. Laota sellele väikeste vahedega 1/5 ribadest**. Tõsta neile kreemi ja laota pooled ribad peale. Korda sama nii kaua, kuniks ribad otsa saavad. Määri kreem peale ja ka külgedele. Tõsta kile servad üles kokku, keera otsad alla ja vormi rulliks. Minul sai kook nii palju lai, et otsad läksid napilt kokku, seega keerasin rullile teistpidi veel kile otsa. Suru, et segu moodustaks ühtlase rulli. Võid rulli tõsta ka suuremasse piklikku vormi (nt keeksivormi), siis see aitab otsi paremini koos hoida.

Jäta vähemalt üheks ööpäevaks külma. Veel parem kui hoiad külmas kaks-kolm ööpäeva, siis jõuab kreem imenduda ja rulli on parem lõigata ning maitsed ühtlustuvad. Mina tegin koogi kolmapäeva õhtul valmis ja lõikasin lahti täna hommikul :)

Pärast kile eemaldamist purusta küpsetamisel ülejäänud ribadega. Lõika viiludeks ja serveeri.

* Veriapelsine igal pool ei pruugi müügil olla. Mina olen saanud Rimist. Need võib asendada ka mis iganes meelepärase tsitruselisega (nt punase greibiga), aga veriapelsinil muidugi kohe on see eriti mõnus ja õige maitse, et soovitan otsida :) Nagu piltidelt näha, siis need apelsinid ei olegi nii punased, kuigi maitse on siiski teistsugune kui tavalisel. Minu kuuest apelsinist oli ainult üks, millel oli rohkem punast kui kollast, ülejäänud olid kõik kollased.

** Kogus oleneb, kui peenikesed ribad tegid. Mul tulid pigem peenemad, seega sain viis kihti.

Vastlakuklid

Kuidagi on läinud nii, et ma polegi oma elu jooksul ise vastlakukleid teinud. Eelmisel aastal ma vist ei söönudki neid. Maadlesin endaga, et kas süüa või ei, peale jäi ei, sest mis sellest saiast vahukoorega ikka süüa :D Seekord aga ajas Olga oma blogis isu peale ja kuna keefiriga pärmitainast polnud ka varem teinud, siis nii saigi kaks uut asja kokku pandud ja tulemusega olen rohkem kui rahul. Noh, välimuse kallal saab norida, aga maitse oli hea. Lisan veel, et taina tegemine on väga lihtne ja väga palju ei pea ka sõtkuma :)

Täidise puhul lasin fantaasial lennata ning valmistasin kolm varianti: apelsinimartsipani, halvaa ja moosiga. Viimase hulka segasin kuklitest eemaldatud saiapuru, et ei peaks seda ära viskama või niisama sööma. Puhas vahukoor ei ole jätkuvalt mu lemmik, seega ühendasin selle toorjuustuga ja sai väga mõnus :)

Vaja läheb:

3 dl keefirit

100 g võid

25 g pärmi

0,5 tl soola

4 sl suhkrut

7−8 dl jahu

jahvatatud kardemoni

1 munakollane (määrimiseks)

Kreem:

400 ml 35% rõõska koort

400 g toorjuustu

3−4 spl (rafineerimata) suhkrut

2 tl vanilli

Täidis:

moosi

purustatud halvaad ja hapukoort

hakitud (apelsini)martsipani

Pärmitaina tegemiseks sulata kõigepealt või ja jäta jahtuma.

Vala keefir potti ning soojenda tasasel tulel, kuni keefir on käesoe. Sega suures kausis pärm suhkruga. Lisa käesoe keefir. Seejärel lisa pool jahust ja sool. Nüüd lisa jahtunud või ja seejärel jätka jahu lisamist järk-järgult. Sõtku, kuni tainas lööb käte ja kausi küljest lahti. Valmis tainas  kata rätikuga ja pane sooja kohta u 45 minutiks kerkima.

Vormi kuklid. Selleks murra natuke tainast, umbes munasuurune tükk (või nt 50-grammised tükid) ja pane jahusele lauale. Aseta peopesa kukli peale ja tee kukli kohal väikeseid tugevaid ringe, samal ajal kuklit kergelt surudes (parema ettekujutuse annab see video). Aseta kukkel küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lase veel u 30 minutit kerkida.

Määri kuklid pealt munakollasega ja küpseta 200−220 kraadises ahjus 12−15 minutit, kuni kuklid muutuvad kuldpruuniks.

Lase köögirätiku all täielikult jahtuda, siis lõika kuklitelt tükk pealt ära (abiks on sakiline nuga), eemalda sisu* ja täida moosi või muu meelepärase ülalnimetatud täidisega. Halvaa puhul sega see eelnevalt vähese hapukoore või toorjuustuga.

Kreemi valmistamiseks vahusta rõõsk koor suhkruga, kuni tekivad pehmed tipud. Lisa toasoe toorjuust ja vanill ning vahusta veel veidi, kuni segu on ühtlane. Kaunista kuklid ja aseta äralõigatud „müts“ õrnalt peale.

* Moosi hulka võid segada kuklitest eemaldatud saia, siis ei pea saia ära viskama või niisama kuivama jätma :)